Vaata lisaks: Saku Õlletehase ajalugu

Õllevalmistamise algusaegadest
Keskajal oli õlle järele suur nõudmine
Uued õllesordid - ale ja porter
Õlle tööstusliku tootmise kiire areng
Kes oli Gambrinius
Kuis jõudis õlu Eestisse
Kust on pärit sõna "õlu"
Õllega seondub rohkesti rahvaloomingut

Teated õlle pruulimisest ja joomisest ulatuvad halli minevikku - nii kaugele tagasi, et võimatu on öelda, kes hakkas esimesena õlut tegema ja kus nimelt. Arheoloogilistel kaevamistel kunagises Babüloonias on leitud savitahvleid, mille kirjad jutustavad õllest, mida pruulitud odrast ja nisust. Teadlaste arvates olid õllepruulimiskunsti babüloonlastele pärandanud sumerlased.

Õlut pruulisid ka muistsed egiptlased, kellelt pärinevad ka mõningad meie päevini säilinud retseptid. Neist ühes soovitatakse võtta üks osa otra, üks osa soola ja üks osavärvohaka (safloor) seemneid. Veel tundmatu humala asemel lisati õllele lupiini, aga ka mitmeid Assüürias kasvavate taimede juuri. See annab tunnistust asjaolust, et õllepruulimiskunst tuli egiptlaste juurde just nimelt Babülooniast-Assüüriast.

Foiniiklaste laevadel ja maad mööda jõudis pruulimiskunst Egiptusest Kreekasse, Traakiasse, Ibeeriasse, Galliasse, Briti saartele, Armeeniasse, germaanlaste ja madjarite maile. Tacituse andmeil olnud muistsed germaanlased väga õllemaiad ja joonud seda hästi palju. Joogiriistadeks olnud neil sarved ja vaenlase koljudest valmistatud karikad. Odra kõrval kasutanud nad toorainena ka nisu ning maitseainena peale tammekoore raudrohtu ja vahetuskaubana saadud mürri.

Põhiline muudatus õllevalmistamise tehnoloogias sai teoks humalate kasutuselevõtuga. Arvatakse, et humal toodi Euroopasse Suure Rahvasterännu ajal, ja nimelt osseetide kaudu. Esimesed teated humala sihipärasest kasvatamisest Euroopas pärinevad Frangi riigi kuninga Pippin Lühikese kinkekirjast 768. aastast.

Kui varasemal perioodil oli õlu arvatavasti kasutusel peamiselt ohvrijoogina, siis alates XIII sajandi keskpaigast hakkasid Eesti suurematesse asulatesse tekkima pruulikojad ning peagi muutus õlu niivõrd igapäevaseks, et sellega maksti isegi trahve. Trahvimäärad olid nii mõneski seadusetähes antud õlletoopide ja -ankrute viisi. Nii näiteks pidi linnakodanik, kes end nii purju jõi, et oksendama hakkas, maksma trahviks kaks toopi õlut.

II aastatuhande alguses oli igas majas, kloostris, lossis ja mõisas oma õlleköök, kuid 14. sajandil jäid peamisteks õlle müügiõigusega suurtootjateks vaid kloostrivennad ja ilmalikud pruulmeistrid. Sel ajal hakkasid välja kujunema kindlad õllesordid: 14. sajandil tunti kanget õlut nn. paatriõlut, mida jõid ainult ülikud ja jõukad, ning odavamat ja lahjemat nn. konvendiõlut, mida müüdi vaesematele. Peagi hakkas sortiment märgatavalt laienema ja seda eelkõige tänu üksikutele õllepruulimisega kuulsaks saanud linnadele, kus kasutati erinevaid tehnoloogiaid ja retsepte.

Suur nõudmine õlle järele ning samuti tihe konkurents põhjustasid mõnigi kord nn. õlle võltsimist. Et odavamalt toota, asendati kallivõitu humal mõne odavama taimega. Üks levinud võltsimisviis oli õlle lahjendamine veega. Õlle kvaliteeti kontrolliti maitsmise ja nuusutamise abil, samuti vaadati õlut vastu valgust, uuriti vahtu. Mitmes linnas olid ametis vannutatud õlleproovijad, kes hindasid õlle kvaliteeti üpris omapärasel viisil: siledale pingile valati pisut proovitavat õlut, siis istus sellele tunniks ajaks nahkpükstes proovija. Kui aeg täis, tõusis ta püsti kas koos pükste külge kleepunud pingiga või tühjalt. Esimesel puhul loeti õlut kvaliteetseks, teisel aga halvaks.

18. sajandi paiku algas Inglismaal toodetava õlle nn. ALE (hääld.: eil) võidukäik. Ale oli hele, klaar ja teravamaitseline kollane õlu, mis olevat "nagu sinep ninasse löönud". Spetsiifilise maitse sellele õllele andis virdesse lisatud entsian koos kaseraagudega.

1730. aastal leiutas Londoni õllepruul Harword uue õllesordi, mis muutus eriti populaarseks tööliste seas, olles odav, kange ja toitev. Laadijatelt, kandjatelt ja transportöölistelt (ingl.k koondnimi "porter") sai õlu oma nimegi - PORTER. Porterit valmistati nagu teisigi õllesorte linnastest ja humalast, kuid osa linnaseid olid tumepruunid nn. värvilinnased.

XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses hakkasid õlletööstuses kiiresti arenema tööstusliku tootmise tehnilised võtted. Leiutati linnasepurustamismasinad, arenes õlleraba eraldamise viis, täiustati meskitõrt jne. Samal ajajärgul algas teaduslik lähenemine pruulimiskunstile. Aastal 1816 ilmus Saksamaal Joseph Serviere´i teaduslik teos pealkirjaga "Der Scheidekünstler im Brau- und Brennhause" ("Keemik pruulhoones ja viinaköögis"). Neli aastat hiljem trükiti ära tuntud keemiaprofessori Sigismund Friedrich Hermbstädti uurimus "Chemische Grundsätze der Kunst Bier zu Brauen" ("Õllepruulimiskunsti keemilised põhimõtted").

1820/21. aastal võeti teadlaste soovitusel õlletööstuses esmakordselt kasutusele mehaaniline jahuti tiivikventilaatori näol, laialdasemalt levis vesijahutussüsteem ning jahutites hakati tarvitama metalldetaile.

Legendi kohaselt leiutas õllepruulimiskunsti Brabandi kuningas Gambrinius. Tegelikkuses oli Gambrinius hertsog ja kandis valitsejanime Jan I. Jan I valitses aastail 1251-1294. Ladina keeles kõlab see nimi Jan Primus (Jan Esimene). Nimetatud hertsog soostus Brüsseli õllepruulide palvega võtta vastu pruulijate gildi oldermani koht kui auamet. Õllemeistrid, kes arusaadavatel põhjustel tundsid rõõmu niisuguse kõrge kaitsja üle, lasksid hertsogist maalida portree õllekannuga käes. Pilt jäi kauaks ajaks suurde gildisaali rippuma ja andis hiljem alust ülalnimetatud legendi tekkimisele. Muuseas peeti teda koguni kõikide õllepruulide kaitsevaimuks.

Millest aga tuli nimi Gambrinius? Tegemist on hääliku- ja loogikaseaduste toimega. Et "n" muutub "p" ees sageli häälikuks "m" (vrd. Eesti asulanimi Soonpea › Sompa), sellele järgnev "p" aga häälikuks "b", siis sai Jan Primusest hiljem Jambrimus. Samal ajal oli loogiline, et ladinakeelne nimi lõppeb mitte "-mus", vaid "-nus"-iga. Tekkis Jambrinus. Niipea kui legend levis ja jõudis ülemsaksa keelealadele, võttis Jambrinus kuju Gambrinus, kuna oldi veendunud, et alamsaksa keel on algse "g" muutnud "j-ks". See on ju üks alamsaksa keele iseärasusi. Nüüd arvati, et paras aeg on kunagisele Jambrinusele ta "õige" kirjakuju - Gambrinus - tagasi anda.

Mis puutub õllepruulimise algusesse Eesti territooriumil, siis selle kohta puuduvad igasugused dokumentaalsed andmed. On uurijaid, kes väidavad kategooriliselt, et eestlased ei olnud enne võõrvallutajate tulekut üldse õllejoojad ja tundsid ainult mõdu. Teised arvavad, et õlut küll tunti, kuid seda kasutati vaid ohvrijoogina. Kolmandad ütlevad, et eestlased pruulisid ja jõid õlut juba I aastatuhandel m.a.j.

Ilmsed eelised on viimasel teoorial. On raske uskuda, et eestlased ei võtnud õllepruulimiskunsti üle oma naabreilt, kes seda tundsid. Eestlaste kauba-ja sõjaretked viisid kaugetele maadele, kus õlu tavaline oli. Samuti oli läänemere-äärsetel soomesugu hõimudel pikaaegne ja tihe kontakt balti hõimudega, lätlaste ja leedulaste eellastega. Nii leedulased ja lätlased kui rahvusena hävitatud preislased valdasid õllepruulimiskunsti, olles selle üle võtnud germaani hõimudelt. Kolmandaks teame, et paljud võõramaised kaupmehed rajasid muinaseestlaste asulaisse ajutisi või alatisi peatuspaiku nn. kaupmeeste asulaid. On raske uskuda, et mehed, kelle päevamenüüs oli õllel olnud väga kindel koht, siin selleta läbi said. Õlle lühikese säilivusaja tõttu ei toonud nad seda ilmselt kaasa kodumaalt. Kuid Eestis oli vilja ning kaldatihnikuis ja niisketes metsades kasvas humalat. Küllap rajasid kaupmehed endale primitiivseid pruulkodasid ning kohalikud elanikud võisid üht-teist kõrva taha panna.

Kust on tulnud ikkagi sõna ÕLU? Kas soomlastelt? Vaevalt eestlastel hõimuvendadelt midagi õllekeetmise alal õppida oli. Lähtesõna leiame muinasgermaani murdeist. Jälgi sellest näeme inglise ja skandinaavia keeltes (ALE, ÖL). Ei ole tõenäoline, et eestlased oleksid laenu teinud muinasgermaanlastelt, sest juba vanaülemsaksa keelest oli algsõna välja tõrjutud ja asendatud sõnaga PIER. Aegade möödudes kujunes välja keskalamsaksa BEER. Järelikult kui alamsaksa keelt kõnelevad inimesed meie maa vallutasid, tõid nad loomulikult kaasa oskuse õlut pruulida ja omakeelse õllenime BEER, kuid eestlastel oli ÕLU juba enne seda tuttav. Vastasel korral oleksime tänapäeval joonud PÄÄRU või PEERU.

Samuti ei õppinud eestlased õlut tegema venelastelt, sest muidu oleks nii väga eestipäraselt kõlav PIVO tulnud meie keelde. Jääb üle pöörata pilk üle mere läände ja edelasse, Rootsi rannikule ja Gotlandi saarele, kus eesti soost laevnikud sageli kauba- ja rüüsteretkedelgi käisid.

Rootslaste õllekeetmiskunst on iidne ja ulatub Muinas-Skandinaavia aegadesse. Rootsi keeles on õlu ÖL ning siit saarlaste ÖLLENI, maarahva ÕLLENI ja Kirde-Eesti OLLENI on üsna väike samm.

Eesti talupoegade peamiseks joogiks kuni 15. sajandini oli mõdu ja alles 16. sajandist hakkas valitsema õlu. Õlut pruuliti taluperedes kõigi olulisimate pühade ja perekondlike tähtpäevade puhul. Arvatavalt oli jõuluaegne ja jaanituleäärne õllejoomine omaette püha rituaal, mis pidi aitama säilitada ka päikese elujõudu.

Õlle pruulimisele on meie esivanemad pühendanud palju laule, vanasõnu, naljandeid. Paljud neist olid maagilise tähendusega ja otseselt seotud õlleteoga. Käibel olid mitmesugused kavalad võtted ja lausumised. Mõned näited. Kui õlu ei tahtnud käärima hakata, toodud laudast vana emis. Üks hakanud emise kõrvust kinni, teine utsitanud malakaga tagant. Nii veetud siga kolm korda päripäeva ümber õlletõrre ja suitsutatud seakarvadega tõrre alumist serva niikaua, kuni õlu käima hakanud.

Kui õlletegu hästi ei läinud, otsiti süüd ikka mujalt. Olid need siis nõiad või muidu kadedad, kes õlle ära silmanud. Seepärast tavatseti õlut pruulida rohkem öösiti, mil võõraid vähe liikvel.

Õlletegemise juures loetud sõnadest olid tuntumad järgmised: